Pärast sööki läksime Põlva Talurahvamuuseumi Jõulumaale. Juba Jõulumaa kaunistatud väravas võttis meid vastu perenaine, kes kutsus meid ajas tagasi umbes 150 aastat. Jõudsime jõuluaega rehetares. Toa ainsaks jõuluehteks oli õlgedest jõulukräss. Esmalt räägiti meile jõululeivast ja pakuti ahjusooja leiba ka maitsta. Kui erinevad olid tolleaegsete laste mänguasjad tänapäeva laste omadest! Aitasime pererahval puust voolitud loomade ja inimestega mängida õpetliku loo. Korraga koputas keegi uksele. See oli jõulusokk, kellele pererahvas pakkus mõdu ning kes siis õnne ja tervise tarvis meid kõiki kesvamärjukesega pritsis ja meid oma sarvedega müksida püüdis. Kui pererahvas õled tarre tõid, püüdsime meiegi neid parsile loopida, et tulevale aastale head viljaõnne tuua. Vanade jõulukommete juures oli kõige vahvam heintes hullata ja vanu mänge mängida. Pugesime hobuselooga alt läbi ja mängisime „rebasepüüdmise“ mängu. Õues põles lõke ja seal valasime kõik pererahva abiga tinast õnne. Edasi liikusime umbes 50 aastat ajas edasi. Jõudsime talumajja, mil aknad suuremad, laudpõrand all ja korstengi olemas. Toas rõõmustas meid ka kuusk, mille ehted olid küll üsna iseäralikud: õunad, kommid, õlgedest kaunistused ja päris tavalised küünlad. Sealne perenaine õpetas meile jõulusalmi ja – laulu. Ja siis tuli JÕULUMEES! Esinesime talle ja saime ka magusa kingituse. Ka sellest ajast viis tee meid oma ajale lähemale – nõuka aega. Kultuurimajas võttis meid vastu kultuuriorganisaator, kes näärivana tulekuks meile näärinäidendi õpetas. Tegelikult tuli näidend välja koguni nii hästi, et näärivana kiitis meid! Laulsime ka „Meil metsas sirgus kuuseke“ ja lugesime luuletust. Näärivanal oli meile kõigile ka kommikott. Pärast saime kultuurimaja einelauast pontšikuid ja teed. Saime vaadata nõukaaja näärikaartide väljapanekut. 